Tead seda tunnet, kui oled end kõigest muust välja lülitanud, et kirjutama hakata?
Teed faili lahti, et alustada blogipostitust, müügikirja, veebiteksti vms…
Ja no ei tule.
Midagi ei tule.
Sa ei saa seda esimest lauset kirja.
Tundub nagu täielik läbikukkumine?
Olen copywriter’ina töötanud üle 10 aasta ning saan eelmise lõigu viimasele küsimusele kindlalt vastata: ei, absoluutselt mitte.
99% inimestel on kirjutamisega raske alustada.
Sinul on raske, minul on raske, valitsuse kommunikatsioonijuhil on raske ja ka agentuuride copy’del ei ole kerge.
Aga nagu iga keerulise asja jaoks, on ka kirjutamisega alustamiseks hulk toimivaid nippe.
Kuidas takistusseina ära tunda?
Asi on selles, et vahel me isegi ei märka, et oleme kirjutamisega hädas. Hätta satume siis, kui pole ideid või neid on liiga palju.
Minu jaoks on keerulised ka need hetked, mil tean, kuhu pean välja jõudma, kuid ei tea, mida selleks esimesse lõiku kirjutada.
Kui olen juba viis minutit asendustegevusi otsinud – keetnud veel teed ja kontrollinud 3x telefoni –, on aeg aktsepteerida fakti, et olen sattunud seina ette.
Olukorra omaksvõtt on parim hetk, sest siis mõistan kohe ka seda, et takistusseinast saab üle ronida.
6 toimivat nippi nullpunkti ületamiseks
Tihti on mul vaja vaid ühte lõiku, et ennast kirjutamise lainele saada. Esimene lõik aga ongi enamasti see kõige raskem.
Olen aastaid kasutanud järgnevaid nippe selleks, et end esimese lõigu nullpunktist lahti kirjutada.
#1 Lase minna! (freewriting)
Alustuseks annan endale loa olla loll ja andetu.
Ilma naljata!
Ma ei mõtle projektijuhile, kliendile ega sellele, kuidas tekst (näiteks veebis) välja näeb.
Proovin lihtsalt 15 minuti jooksul panna kogu mõte kirja nii, nagu saadaksin sõbrale meili. Ma ei toimeta üle ühtegi sõna ega otsi paremaid lausestusviise. See toimib!
Näide freewriting’ust:
Elamusreiside uus vorm on see, kus kohtuvad ökoturism, mägimatkamine ja võimalus osaleda ellujäämiskursustel. Sa õpid igal päeval midagi uut ja saad seda kohe hiljem rakendada. Sa saad valida erinevate sihtkohtade vahel ning teemade vahel, mis sind huvitavad. Pärast seda saad täiendavad õppematerjalid ning suurenenud armastuse looduse vastu.
Koorunud mõte, mis sobib sloganiks + väärtuspakkumise kirjelduseks:
Istudes paigal, ei mõista me midagi. Seiklusinstituut korraldab õppereise sihtkohadesse, kus loodusest saab sinu reisikaaslane.
#2 Vaenlase konkreetseks muutmine
Pea eranditult toimiv meetod on arvutada välja, kui palju kogu projekti mahust kirjutada tuleb.
Kas üks lehekülg, 10 000 sõna või nädala jagu kirjutamistööd?
Sellest lähtuvalt sean endale järgmiseks tunniks või päevadeks kindla sõna- või tähemärkide arvuga eesmärgi ning asun seda täitma.
Võttes ülesande tükkideks, ei tundu “vaenlane” enam hirmutav. Pealekauba saab aju eesmärgini jõudes hea dopamiinilaksu ja kõik on õnnelikud.
#3 Sarnase lugemine
Loen läbi paar artiklit või veebilehekülge samal või sarnasel teemal ja kirjutan enda jaoks välja märksõnad, mida kasutada saaksin.
Kui mul on veerand tundi lisaaega, proovin mingi oma teemaga haakuva lõigu oma sõnadega ümber kirjutada. Just sellesse lõiku satub 99% tõenäosusega lause, millest kasvab välja minu originaaltekst.
#4 Struktureerimine
Olenemata teksti pikkusest visandan tihti teksti struktuuri.
Teen seda ainult märksõnadega. Jah, isegi siis, kui kogu mu teksti pikkus on 7 lauset!
Inimaju on ehitatud otsima mustreid ja täitma tühikuid.
Ka siis, kui mu tekst näeb alguses välja järgnev, on sellest mulle kirjutamise ajal palju kasu:
- pealkiri – sissejuhatus
- vahepealkiri – sisu – tsitaat
- vahepealkiri – {mu ainus hea lause} – sisu
- vahepealkiri – sisu {otsi netist lisa}
- kokkuvõte
#5 Küsin sõpradelt
Kuigi see tundus alguses piinlik, küsin nüüd julgelt teistelt ideid.
Ah et teised minult ei küsi?
Mitte igas ametis ei ole luksust sõpradelt ja kolleegidelt abi küsida!
Lisaks näitab kopsakama arvamuskapitali kaasamine seda, et võtad oma töö lõpp-tulemust tõsiselt. Ja päris ausalt? Üks 5-minutiline vestlus saab anda viis uut ideed ning säästa ligi tund aega tühja ponnistusaega.
#6 Lahkstiilides kirjutamine
Kui olen ühe või kaks lauset kirja saanud, aga keeruliseks läheb kolmanda-neljandaga, kirjutan vahel kaks samasisulist teksti, aga nii eri stiilides kui võimalik.
Kogu tekstist endast ei peagi kahte versiooni kirjutama, paarist lõigust piisab täiesti.
Eri stiilid panevad mõtte erinevat moodi tööle – nii saan kirjutajana oma kahest tekstist topeltarvu ideid või häid lauseid, millega edasi töötada.
Näiteks:
Stiil 1
Puitkodu on sinu võimalus elada unikaalses, Eesti metsast tehtud majas. Toodame loodussõbralikke ja hingavaid puitmaju, mis sobivad väikeperedele esimeseks koduks.
Stiil 2
Kas sina oled see hipi, kellel linnamuusikat enam vaja ei ole? Kas oled unistanud oma majast, mille ostmiseks ei pea müüma oma hinge? Puitkodu on sinu võimalus elada oma esivanemaid väärtustades ja ilma 30-aastase pangalaenuta.
Miks sissejuhatus eriti oluline on?
Pealkirja järel on sissejuhatus kõige esimene tekst, mida lugeja loeb: nii trükises, veebis kui ka e-kirjas.
See on lõik, mille põhjal lugeja otsustab, kas lugeda edasi, külastada sinu veebi, osta lennupilet vmt.
Kui sissejuhatus lugejat ei köida, on kogu muu (kirjutamise) töö mõttetu.
Pole siis ime, et sissejuhatuse kirjutamine tekitab sedavõrd palju stressi!
Eesmärgipärase sissejuhatuse kirjutamiseks jäta meelde:
Sissejuhatus peab tekitama põnevust.
Sissejuhatus on nagu CV.
Selle eesmärk ei ole kogu kirjutaja eluloo ja saavutuste kompaktne väljatoomine.
Selle eesmärk on pääseda tööintervjuule!
Sama lugu on sissejuhatusega.
Lugejale tuleb näidata, milline oivaline või intrigeeriv maailm teda ootab, kui ta edasi läheb.
Näiteks: Kõik me otsime reisi planeerides seda haruldast kombinatsiooni: sihtpunkti, mida veel paljud ei tea, ja kohta, kus turistidesse suhtutakse hästi. Sama ainulaadne on ka tõsiasi, et Wanderlust Travel pakub aastal 2017 puhkusepakette lausa seitsmesse trendi-eelsesse maailmanurka, millest sa tänaseks veel kusagilt lugenud ei ole. Tahad, veame kihla?
Kirjuta sissejuhatus siis, kui kogu tekst on valmis.
Muidugi võib mustand-versiooni alguses kirja panna (tihti on nii lihtsam).
Kui aga kogu tekst on valmis, on hea sissejuhatus uuesti läbi kirjutada.
Alles siis, kui kogu sisust on ülevaade, saab vormida sissejuhatuse õigesse pikkusesse ja piisavalt intrigeerivaks. Jättes sissejuhatuse kirjutamise viimaseks, saad kogu tekstist vormida stilistiliselt ühtlasema terviku.
Mida teha siis, kui kirjutamine on lihtsalt nii raske?
Aga kui ükski eelnev nipp sinu puhul ei toimi või kui kirjutamine on ka nende abil väga raske?
Alljärgnevad võtted on mind viimase 10 aasta jooksul oluliselt aidanud – olgu esimese asjana hommikul või päris õhtutundidel kirjutades.
- Kirjutan ainukese lõigu, mida ma oskan või tahan kirjutada. Isegi kui see on kõige viimane lause! Kohe, kui mul on midagi olemas, muutub ka muu teksti kirjutamine märgatavalt lihtsamaks.
- Luban endale midagi head, kui olen 25%, 50% või 75% vajalikust tekstist valmis kirjutanud (saata sõbrale sõnumi, veeta matka sihtkohti vaadates 10 minutit – aga mitte rohkem, jne).
- Keelan endale e-kirjade + sotsiaalmeedia kontrollimise pooleteiseks tunniks. Panen telefoni kotti ära ja keskendun eesolevale ülesandele.
- Mõtlen alustuseks välja ühe vimkaga lause või krutskiga metafoori ning liigun sealt edasi. Kirjutamine on ainult nii tõsine, kui mina seda tahan! Lisaks töötleb meie aju metafoore tavakeelest erinevalt ning kirjutamine muutub pärast metafoori leidmist suure tõenäosusega lihtsamaks.
Näiteks: Lars oli alustava ettevõtjana täielik sipelgas. Ta oskas töötada ainult teistega koos ning eelistas allumist ise otsustamisele.
- Sunnin end kirjutamisega alustama suvalisel ajal, näiteks päev või paar tundi plaanitust varem. Kirjutan 15–30 minutit. Tulemuseks on see, et kui ma õigel ajal maha istun, on mul vajalik mustand osaliselt olemas ning ma ei pea rohkem aega raiskama tühja lehe hirmuga maadlemisele.
- Otsin statistiliselt huvitava fakti või teadusliku tõestuse teemasse puutuva elemendi kohta ja alustan kirjutamist sellest. Analüütilisest osast alustamisega võtan endalt ära lisapinge, et pean olema kohe ülimalt loominguline. Fakti võin pärast rahulikult välja visata, kui seda enam vaja ei ole. Samas võib sellest aga välja kasvada ka vajalik tekst või lause.
Näiteks, alustan faktide kogumisega:
Maailmas on üle 25 000 mesilaseliigi. Mett korjavad emamesilased. Tavaliselt läheb mesilindudel kokku üle 20 000 lennu, et täita inimese koju jõudev meepott. Euroopas kasutatakse 57 erinevat pestitsiidi, mis on süüdi mesilaste väljasuremises.
Erinevatest tõsiasjadest saab lõpuks välja kooruda soe ja isiklik brändisõnum:
Selleks, et täita sinu käes olev 600 g meepott, on kokku töötanud üle 1000 hoolika mesilase.
- Kirjutan vahepeal paberile. Meie mõte töötab ekraanil ja paberil erinevalt ning paberil kirjutades võin endalegi üllatuseks jõuda järelduseni, mida ma muidu kätte ei saaks.
Kas takistusseina on võimalik vältida?
Vastates lühidalt: jah.
Vastates pikemalt: takistusseina saab hõlpsalt vältida siis, kui oled teadlik, millistes olukordades sa kirjutajana enamasti seina ette satud.
Kas need on kelmikad pealkirjad, väärtuspakkumiste sõnastused või müügiargumentide loetelud?
Või hoopis pikemad seletavad lõigud või need kuratlikud algused, mis näivad varastavat tunde?
Takistusseina vältimine või selle ületamine käibki minu puhul puhtalt aususe kaudu. Ükski uus kruus teed ega lennupiletite vaatamine ei aita teksti valmimisele ja esimese lause kirjasaamisele kaasa nii palju kui endale teadvustamine, et raske koht on käes.
Sest niipea, kui sa selle koha ära tunned, on juba täpselt teada, milliste nippide abil see ületada!
Jaksu!
– Marion –
